MIS ON ÜHIST TENNISEREKETIL JA JUUKSURIKÄÄRIDEL?

Fotod: JANEK JOAB ja Taso erakogu

Ega suurt ei olegi. Tavaliselt. Aga väikelinnas Võrus on ühendavaks lüliks mees nimega Taso. Mees, kes on eluaeg teinud tööd, mis meeldib. Harrastab spordiala, mis pakub palju nii hingele kui kehale. Ja nimetab oma elukaaslast kallimaks. Kahekümne kaheksast kooselatud aastast ja lastest hoolimata.  

Taso juurde juuksurisse läksin esimene kord puhtast uudishimust. Olin temast palju kuulnud, lisaks olin oma mõtete ja küsimustega jõudnud sellisesse punkti, kus vajasin vastuseid. Olin aastaid käinud tuttavate juuksurite juures, mingil ajal tekkis tunne, nagu kaua aega abielus olnud inimestel – tead kõiki harjumusi, käekirja, on tekkinud mingi rutiin, ja seda mõlemal poolel. Oli kordi, kui tulin juuksurist koju, pesin pea uuesti ära ja sain alles siis juuksed hoidma selliselt, nagu minu näokujule sobib. Oli kordi, kus nägin järgmise lõikuseni iga kord peale pea pesu kurja vaeva, sest minu pingutustest hoolimata elasid juuksed sellist elu, nagu neile meeldis. Jah, tõsi, oli ka neid kordi, kui oma juustega läbisaamine oli parem. Siis oli ka lõikus õnnestunum. Siis oli ka jututeemasid juuksuri ja minu vahel arutusel vähem.  Niisiis võtsin ühel ilusal päikeselisel kevadpäeval ette teekonna väikelinna. Täpselt kokku lepitud minutil astusin uksest sisse. Olin valmis selleks, et seal on rahvast, võib-olla pean ootama, kindlasti on Tasol käsil mitu klienti, nagu tavaks – üks istub, värv peas, samal ajal tehakse teisele lõikust, et vahepealne aeg kaotsi ei läheks. 

Minu üllatuseks oli salong tühi. Taso vastas tervitusele, astus mõned sammud kaugemale ja oli tükk aega vait. Mõnes teises olukorras oleks hakanud ebamugav ja selline käitumine oleks tekitanud küsimusi. Ainult silmade liikumisest oli näha, et peas käib vilgas mõttetöö. Mina olin ka vait, põhimõtteliselt. Kui stilist, siis las pakub oma nägemuse. Ja siis hakkas Taso rääkima. Pani mu juuksuritooli istuma, sasis kätega juustes ja muudkui rääkis. Kõike seda, mida ma iseenda, juuste ja näokuju kohta juba teadsin. Rääkis peakujust, juuksepöörisest, juuste paksusest, värvieelistustest, lõikuse suundadest minu puhul. Rääkis seda, mida mina sisimas niigi teadsin. Ainult et mina olin iseendaga tuttav juba sünnist saadik, tema nägi mind esimest korda.  

Milline võiks olla lõpptulemus, seda ma isegi ei küsinud. Usaldasin end asjatundja kätte, olin valmis selleks, et peeglist vaatab mõne aja pärast vastu uus look. Nojah, kui ta mul juukseid ühelt poolt ülilühikeseks oleks hakanud ajama, ehk ma siis oleks pisut protestinud. Aga põhimõtteliselt olin tulnud sinna iseendaga eksperimenteerima.  

Taso hakkas tööle ja mina lülitasin telefoni salvestusrežiimile. Selleks ajaks oli minus tekkinud vastupandamatu soov saada mehe mõtted tallele, sest suhtumine ja teistsugune lähenemine kliendile olid minus tekitanud tunde, et tahaksin seda lugu teistega jagada. Järgnevalt saabki lugeda intervjuud Võrus elava juuksur-stilistiga, nimi Taso Vahl, vabal ajal kibe käsi tennises. Teise liiga meister ikkagi.  

Räägi mulle, kas juuksuritöö võib saada nii rutiinseks, et klient muutub toolis kõige vähem oluliseks? Et kõik muud teemad ja probleemid on tähtsamad ja juukselõikus käib kõige muu kõrvale? Nagu muuseas. Mina tahaks juuksuritoolis olla ikka nagu staar, et tants käiks minu ümber.  

Ma arvan, et see tuleneb inimesest. Kuidas ta suhtub, kui suur fanaatik ta oma töös on. Minul on praegu nii, et mul on kõik olemas, mul ei ole enam nagu midagi vaja. Mina tulen tööle nautima, ma tulen mõnulema, ma ei tööta, ma ei raba enam. Ma võtan ainult ühe kliendi korraga, ma ei võta mitut tööd. Aga seda olen küll tundnud, et on tekkinud masstoodang. Mul on ka Tallinna kliente, kes vahel käivad Võrus ja minu juures, ma olen soovitanud, et käi Tallinnas, on mugavam, minu õpilased asuvad ka seal. Aga ta ei taha, sest palju halba tööd on hakatud tegema. Ma ei tea, miks see nii on. Aga jah, see sõltub inimesest.   

Et Sinu puhul ongi see unelmate variant, kus töö ja hobi on koos?  

Jaa, täpselt. 

Ei ole sellist tunnet, et tahaks ukse kinni lüüa ja ära lõpetada ja... 

Ei, mul ei ole 25 aasta jooksul olnud ühtegi sellist päeva 

Ma sellepärast küsin, et mul on selline töökogemus olemas, et tõusen lihtsalt püsti ja kõnnin minema. Siis ei saa enam seda tööd teha.  

Minul on vastupidi. Kui ma näen, et klient tuleb kurvana, siis ma proovin rääkides ta meeleolu tõsta ning alles siis hakkan tööle.  

Aga ma küsiks nüüd, mis haridus Sul on? Kus õppisid? 

Tallinnas, ikka Tallinnas. Riiklikus süsteemis. 

Ja kas kutsekool või erakool – kuidas suhtuda erakoolidesse? 

Kui need mõni aasta tagasi koolitusturule tulid, siis oli natuke jama, oli palju haltuurat, pealiskaudne töö. Euroopa Liit on andnud rahad, on tehtud uhked salongid, aga õpetajad ja stilistid ei ole tasemel. Nüüd on turg ja süsteem korrastunud. Vahepeal oli veel nii, et kui inimene tuli tööhõivesse, siis ta sai teha juuksuri paberid, maniküüri, pediküüri… noh, kosmeetikut päris ei saanud, aga ta sai kõike teha – see ei ole normaalne. Nüüd on see asi muutunud. Nüüd enam ei saa päris kõike.  

Et kui sa teed kõike, siis sa ei tee midagi korralikult? 

Jah, ma arvan küll. 

Aga kus noor peaks praktikat saama, kätt harjutama? 

Peale kooli lõpetamist kohe peab minema praktikale, kohe. Väga paljud ei lähe. Ja vähemalt viis aastat on vaja, et saada tunnetus, kuidas juuksed mängivad. Saksamaal on niimoodi, et 3 aastat pesed põrandaid, pesed ja loputad päid, 2 aastat saad juba natuke tööd teha ja siis, kui oled 7 aastat olnud õpilane, saad alles juuksurikutse. Meil minnakse kohe tööle, tehakse oma äri. Kui sa oled kooli lõpetanud, siis kohe ei tohiks oma äri teha. Mine tööta, kujunda klientuur, siis saad taotleda raha ja see kõik on palju lihtsam.  

Kas kutsetunnistus peab olema kõigil? 

Jah, see on seadusega paika pandud. Ja peab olema ametlikult registreeritud ettevõtja, makse ka ikka peab maksma. Ja peab olema kaardimakseaparaat, seda soovitan salongidele.  

Aga kuidas kursuste ja täiendõppega on? Kas juuksur peaks neil osalema ja kui tihti? 

Mina käin tavaliselt viis korda aastas. Valin oma kogemustele ja infole toetudes välja, ja enamasti käin ikkagi välismaal. Kaasa arvatud maailmamessid. Mul on omad lemmikud. 

Aga mida on vaja, et juuksurist saaks stilist? Miks kõik ei lähene kliendile niipidi? 

Stilist tähendab, et seda on ka sealt ülevalt poolt antud. Kõigile ei ole. Sa võid soovitada talle riietust, huulevärvi, meigitooni, ja viia siis juuksevärvi ning lõikuse kokku. Sa pead ikka tundma inimest. Minu üks lemmikstiliste on Moskvast, Elvira Skorobogatova*, ülikõva tegija, üks esimestest juuksuritest, kes valdab absoluutselt kõike – ma mõtlen värvimisest ja soengutest kuni jumestuse kokkupanemiseni. Hästi tugev tegija. Ma olen kaks korda tema kursused läbi teinud, tema ütles tunnistust kätte andes: nii, nüüd te võite hinda tõsta. Mis muidugi ei ole nii lihtne. Aga soovitan teda kõigile.  

Kas igal juuksuril on selline omamoodi käekiri, et kui ma käin kolme erineva juuksuri juures ja saan kolm erinevat lõikust, siis millest see sõltub?  

Kõigepealt – mida juuksur peab jälgima? Naha tüüpi, näo kuju, kulmu-lauba kõrgust, nina suurust, kõrvu – kõike seda korraga jälgima, ja siis vastavalt sellele teeb ka resultaadi. Alati peab tulemuse ette nägema, aga see on juba kõrgemalt poolt antud. Väga paljudel seda ei ole. Ta vaatab, et ahah, see värv võib minna, aga et lõikus ja kõik muu kokku viia, seda pole paljudele antud, ja ma arvan ka, et seda ei ole võimalik õppida.  

Aga kui ma lähen juuksuri juurde ja ta küsib, mis me siis teeme, kas see eristabki tavajuuksurit stilistist, et tavajuuksur teeb täpselt seda, mida klient nõuab? 

Minu arust 90% inimestest lähevad just selle idee ja mõttega, et ta teeb mulle midagi uut ja huvitavat. Ja mulle isiklikult meeldib küsida, mida klient soovib, ja siis ma pakun oma visiooni. Aga üldjuhul klient ei taba pööriseid, kuidas juus hoiab ja kuidas üldse võiks teha. Ka aetakse sassi piklik, ovaalne ja ümmargune nägu. Ja tehakse vastupidine, näiteks et nii on hea, aga tegelikult peaks hoopis vastupidi − tegelikult selline lõikus ei sobigi.  

Alati peaks tulema nõu küsima. Kuigi paljud on kõvad tegijad ise, siis ma ikka soovitan, et kui elus on kõik nässus, siis tule ja muuda ennast. Tule stilisti juurde, tule juuksuri juurde. Aga selle jaoks peab olema salong, mitte viis-kümme juuksurit ühes ruumis. Et oleks vaikne, eraldi, et saaks rääkida. 

Tahtsin veel küsida nende vahendite, värvide kohta. Neid ei ole kõigis juuksuriärides ega ka niisama kaubanduses? 

Ei, need on superprofivärvid, tootja kuulub viie parema Itaalia firma hulka. Peab tegema eksami, et neid üldse saada ja kasutada. Nimetus on AlfaParf. Miks see värv hea on? Sellele on lisatud õli sisse, mis pehmendab. Siis ma eraldi panen veel õli. Kuu aega tagasi tulid uued asjad, nagu mask, mis lisatakse veel värvi sisse. Segan selle kõik ära ja tulemus on superhea. Ammoniaagivaba, ei ole sellist tugevamat keemiat. No heledamate toonide puhul päris ilma ei saa. 

Jääme pikemalt vestlema juuksevärvidest, sest minul reeglina on kõik värvid kipitanud peanahal, mõni eriti hullult. See värv ei kipita. Värvi mõjumise ajaks lülitab Taso sisse seljamassaaži funktsioonitoolil, mille istun. Samuti küsib, kas muusika sobib. Seinal oleval ekraanil vilksab erinevaid kaadreid. Taso küsib, kas ma kohvi soovin.   

Räägime edasi hooajast, lõpupäevadest. Taso ütleb, lõpupidude aeg ja jõulud on ikka rahvarohkemad. Aga muidu on nii, et kliendid käivad stabiilselt aasta ringi, tal on 400 püsiklienti.  

Venemaa kliente päris mitu, Pihkvast kuskil 10 ja Petserist 20 inimest. 

Vene keel on siis suus? 

Jah, soome keelt räägin ja saksa keelt, aga vene keelele ma võin otsetõlget teha. Ja ma olen selline moodne poiss, kasutan tahvelarvutit, panen kliendid siia sisse, värvinumbrid ja... 

Ja Facebooki kasutan. Inimesed suhtlevad minuga, panevad selle kaudu aegasid kinni. Väga mugav. 

Vahepeal otsib Taso sahtli põhjast üles ühe vana ajalehe: Mul käis hiljuti üks klient, kes näitas mulle sellist asja, ma ise seda üldse ei teadnudki – artikkel minust ajalehes Koit, 1994. aastal. Vaata, kus sai tööd tehtud – 14 tundi päevas, 140 klienti nädalas.  

Rääkisid enne lõpupäevadest. Kas soengud on see juuksuriameti pidupäev või ei ole vahet, on kõik päevad ilusad? 

Kui päike hommikul paistab, on kõik ilus.  

Milline on juuksuri must päev? 

Trehvab selliseid igas valdkonnas vinguvaid inimesi. Eesti Vabariik on kõiges süüdi, naaber on jama, ja siis ta peab selle välja elama kuskil. Aga mulle ei ole tükk aega sellist juhtunud. Kunagi oli küll üks selline klient, et panin värvi pähe ühele ja siis tuleb üks inimene, istub vaba tooli peale ja ütleb, et ma ei lähe enne ära, kui te mu ära lõikate. Et tema nõuab. Küsisin, et mis ma nüüd tegema pean, et pesen kliendi ära ja panen ootama või pean ära ajama?  

„Mind ei huvita, mina tahan lõikust saada!” Ma siis võtsin raamatu, panin nina alla, näitasin, milline on graafik täna. Et kas ma pean tema pärast kõik kliendid edasi lükkama või ära saatma, et teie saaks lõigatud? Selle peale ta tõusis püsti ja ütles: „Kui nõme! Ma lähen minema siit!” 

Aga see on ju ebanormaalne.  

Kas Sa võtadki alati iga kliendi personaalselt ette? 

No detsembris, kui kuhjub, on küll nii olnud, et võtan meeskliendi ette, selle ajaga kui teisel värv mõjub. Nii ma olen vahel teinud. Üldjuhul ei tee, tegelen ainult ühe kliendiga.  

Sest tegelikult jah, ega selle ajaga, kui klient värvi all on, ei kaota ta midagi. Ta peab nagunii ootama.  

Jah, ja viimasel ajal on selline asi, et ootamise ajal ei viitsita enam ajakirja lehitseda, kõik istuvad  toks-toks-toks, on ju moodsad mobiilid, ja noh, vaatavad telekat ka siin.  

Aga mul on olnud nende aastate jooksul neli juhust, kus tuleb meesterahvas sisse, naisterahvas on värvi all, tekib kontakt ja pärast saavad kokku ning abielluvad. Ma olen isegi kahele pulmasoengut teinud ja pulmas käinud.  

Need on ilusad mälestused? 

Jah. Ahjaa, see sõna stilist tähendab ka seda, et ma peangi kliendiga hästi palju rääkima. Aru saama, mis tööd ta teeb, see on väga tähtis. Mõnes töölepingus on kirjas, et ei tohi olla silmatorkavaid geelküüsi, punast värvi juukseid. Ma pean seda teadma, sest teinekord klient jätab mind teavitamata. Ma pean soengut vormides mõtlema ka tema ametile.  

Millega Sa vabal ajal tegeled? 

Meil on lemmikloom, chihuahua, hästi tark loom. Käin temaga hommikuti jalutamas, järve ääres. Võtsime koerast õppust, tegime kallimaga sellise reegli iseenda jaoks – kes kodus on, tuleb alati vastu sellele, kes koju tuleb. Ükskõik kui mugavalt ennast seal diivanil ka ei tunne. Koer tuleb alati vastu, olgu ta haige või mis iganes. Tegelikult on väga mõnus, selline muudatus annab suhtele särtsu juurde.  

Räägi natuke oma tennisehuvist. See on tõsine hobi, nagu ma aru saan? 

Kui sa Eesti turniire võidad, siis on tõsine hobi. Olen mänginud 10 aastat, 11. läheb. Siin oli aastaid tagasi suviti üks Tallinna treener, ma hakkasin tunde võtma. Ma olen kunagi noorena olnud mitmekordne meister tuletõrjespordis, vahepeal mängisin pinksi, aga tennis on selline prestiižne, hästi puhas, stiilne mäng, füüsisele hea.  

Kus Võrus üldse saab tennist mängida? 

Tamula järve ääres on väljakud, spordihallis on ka. Meie tenniseklubi liikmed tegid. Talvel treenin lapsi ka. Suvel treenimiseks oleks väljakuid juurde vaja.  

Sa mainisid enne tenniseklubi 

Jaa, 5−6 aastat tagasi moodustasime kolmekesi tenniseklubi VSOP. Nüüd on üle kolmekümne liikme, mingi aeg olin president. Liikmeks saamiseks on vaja kahe liikme soovitust ja siis president kinnitab. Soovitan inimestel tennist mängima hakata ja kindlasti klubisse astuda. Kõigele lisaks leiab sealt suhtlusringkonna. Eriti soovitan seda inimestele, kes mingil põhjusel üksi jäänud. Tennist mängides ja klubis inimestega suheldes ei pea enam psühholoogi juures käima. Üks tähtsamaid omadusi on see, et ükskõik millise tööga sa tegeled, saad tennist mängides ennast täiesti välja lülitada. Ja kui sa tahad midagi saavutada, siis pead mängule pühenduma. Lülitad muust asjast välja ja siis on kõik muud asjad ka head. Sa pead tööst välja lülituma.  

Ja telefoni ei saa ka mängu ajal näppida 

Jah, seda ka 

Räägi nüüd võhikule, kuidas tennisega alustada ja kuhu võib välja jõuda 

Soovitan tulla trenni ja hakata kohe õigete võtetega pihta. Võib ju YouTube’ist ka vaadata mingeid asju, aga see on nii tehniline ala, et kui ilma treenerita alustad ja midagi valesti õpid, siis hiljem ümber õppida on raske.  

Mina olen teise liiga mängija, nendest kõrgemal on esiliiga, kuhu kuulub näiteks Kaia Kanepi. Allapoole jäävad kolmas liiga, neljas liiga, harrastajad.  

Mingi aeg tahaks treeneri paberid ära teha ja sellele ametile pühenduda, hoiab vormis ja vaimu värske. Lastel on selle spordiala vastu huvi, täiskasvanute hulgas oleks alustuseks umbes 20 inimest olemas.  

Viskad käärid nurka? 

Mõne aasta ehk veel teen seda tööd, aga juba hakkab tennis tähtsamaks saama.  

Millal on hilja alustada? 

Oleneb inimesest. Kui oled varem sporti teinud, siis ei ole 60 ka hilja. Ülekaaluline ei tohi olla, mõjub liigestele. Jõutrenni võiks teha ja toitumine peab paigas olema. Praegu pakutakse igasuguseid toitumiskavasid, aga mina soovitan toituda veregrupi järgi. Palju leiab ka internetist materjali. Vaieldamatu spetsialist toitumises on Ott Kiivikas, ta kohe süveneb igasse inimesesse. 

Kuidas Sinu kallim hobisse suhtub? 

Tema ka mängib, on kolmekordne maakonna meister. See on selline ühendav hobi, eriti kui lapsed on kodust läinud.  

* Elvira Skorobogatova – Moskva kunstiakadeemia õppejõud. Atesteeritud juuksuri eriala õpetaja  (staaž 15 a), Saksa professionaalse juuksekosmeetika kaubamärgi KADUS rahvusvaheline esindaja ja koolitaja Pivot Pointi meetodil. http://www.ekk.edu.ee/88016

Juuksuri ameti kohta rohkem saab lugeda:  http://oledsaharidus.blogspot.com.ee/2016/09/juuksuri-amet.html




JUUKSURID RÄÄGIVAD OMA AMETIST ...
Fotod: Pixabay     

Juuksur on omamoodi kunstnik. Juuksuri elukutse on loov, naiselik, fantaasiarikas. Juuksuri amet ei ole lihtne, see on väga loominguline ja suhteliselt raske.  

Saab õppida kas erakoolis või siis kutsekoolides. Kuna ise õpin Tartu Kutsehariduskeskuses, siis soovitan kindlasti seda kooli. Peale juukselõikuse õpitakse veel värviteooriat, see on oluline. Samuti klienditeenindust, majandust. 

Juuksur õpib kogu elu. Usun, et pelgalt kursuse või kooli läbimisest alati ei piisa. Põhiteadmised ja oskused saavad sellel ajal selgeks, aga kui tahad olla ikka hea juuksur, pead järgima uusi trende ja osalema aktiivselt  erinevatel koolitustel. Ise peab ennast kursis hoidma. Soengustiilid ja -trendid muutuvad igal aastal. Palju infot leiab meediast – ajakirjadest, televisioonist. Inimesed imiteerivad teisi inimesi. 

Kõik algab vestlusest kliendiga. Kõige tähtsam on analüüs. Juuksur ja klient peavad üksteist mõistma, siis on ka lõpptulemus super. Iga inimese jaoks on olemas lõikus, mis sobib tema näokuju ja stiiliga. Rahulolev klient on hea juuksuri tunnuseks.  

Kallid inimesed, tulge ikka salongidesse rõõmsalt ja ärge kartke juuksuriga suhelda. Kui juuksur küsibki vahest liiga palju, siis kõike ainult selleks, et saada teada kliendi juuste ajaloost, et saavutada parim lõpptulemus.

Reelike, väikelinna juuksur

Õppisin Tartu Kutsehariduskeskuses aastatel 1990−1992, olen selle kooliga väga rahul ja soovitan julgesti teistelegi. Meie õppisime tol ajal tööga seonduvat ajalugu , joonistamist, kutse-eetikat, psühholoogiat, meditsiini-hügieeni valdkonda aga kõige tähtsamal kohal oli ikkagi kutseõpe. Majandusalaseid teadmisi siis ei õpetatud.
 Stilistiks saada peab enesel olema tahtmine ja loominguline lähenemine indiviidile. Kasuks tuleb ka kogemuste pagas. Koolitusi pakutakse väga palju, olen osalenud neil kaks korda aastas. Algteadmised saab küll koolist, aga kui soovid, et sinu klient näeks välja värske ja sul oleks talle pakkuda midagi uut, siis tuleb ennast arendada. Ja kursused on tööle väga nauditav vaheldus.
Soengustiilide ja -moega on nii, et igal kevadel ja sügisel pakutakse välja uued trendid, mida juuksuritele läbi koolituste edasi antakse. Tuleb lugeda ka erialaajakirjandust ja jälgida meediat. Väga hea spikker on muutunud soengud staaridel(näit. poiste eeskuju jalgpallurid, noortel neidudel poplauljad).
Juuksuriamet võib-olla kogu eluks, ent samas vajab see töö füüsilist pingutust. Nii et annab hea tõuke vormis püsimiseks. Kindlasti vanemas eas ei suuda enam täiekoormusega seda tööd teha, siis tulebki võtta rahulikumalt või leida endale muu tegevus.
Tervisehädad tulenevad sellest, et on pidev sundasend, võivad tekkida veenilaiendid ja muud probleemid käte ja jalgadega. Keemia kindlasti ei mõju ka hästi. Võin öelda, et raseduse ajal ei teinud ma tööd täiskoormusega, ent minu laste looteveed värvusid roheliseks, mis arsti sõnul ei olnud normaalne. Minul lõppes kõik hästi, aga raseduse ajal tuleks töötaval juuksuril olla kindlasti ettevaatlik.
Juuksuritöö helged hetked on need päevad, kui saad teha pidulikke soenguid. Erilist energiat saad tagasi noortelt lõpusoenguid tehes ja üks pruudisoeng teeb kohe kindlasti päeva ilusaks.

Päeva mustaks võib muuta kui sa näed, et salongi külastab klient, kes ei ole mitte kunagi mitte millegagi rahul, aga ta ikkagi tuleb. See on väsitavad ja sa küsid endalt,et miks ta siis tuleb? Ma salamisi ikkagi loodan, et sellistel klientidel hakkab minu juurest minnes parem. Siis on ka minu sisemisest pingutusest kasu.
Hea klient on püsiklient, kes julgeb rääkida sulle otse, mis meeldib ja mis ei meeldi. Selline klient on lõpptulemusega rahul ja see ongi ka minu rahulolu.
Äpardusi on ka juhtunud. Kui alustad uute värvidega, mida varem ei ole kasutanud, siis võib teinekord igasugu asju juhtuda. On värvi numbreid segi aetud kui ka valesti kokku miksitud. Lõppkokkuvõttes peab klient sinu juurest lahkuma hea tuju ja just talle endale meeldiva soenguga.
Marika, väikelinna juuksur